Miks mitte valmistada emadepäevaks või mõneks muuks tähtpäevaks kingituseks tavalise kaardi asemel üllatuskarp, mida avades tekitavad selle kukkuvad külje vahva efekti ning selle sisse saab ära peita nii pilte, luuletusi kui miks mitte ka midagi magusat.

Kuna karbi meisterdamist on lihtsam jälgida liikuvas pildis, siis selle valmistamisest leiad video siit:

The post Üllatuskarp appeared first on AUMALIIS.

Munajahi tegemiseks läheb vaja: (pilt nr1)

• (soovituslikult) munakarpe (täpsemalt munakarbi kaaneosa)
• paksemat paberit (ise kasutasin 300 gr) + tavalist koopiapaberit
• joonistusvahendeid (pliiatsit, vildikaid vms) + kääre
• kudumisvarrast (vajalik paberi murdekohtade sisse joonimiseks, kui kasutad kaarti joonistamiseks paksemat paberit)
• plastikust lahtikäivaid mune (hea kasutada juhul, kui plaanid munajahi korraldada õues ning aardeks on nii pisikesed šokolaadimunad, et need mahuvad suurema muna sisse ära – lisaks sellele, et plastmuna kaitseb ilmastiku eest, tekitab see lastele üllatusmuna efekti). Kui plaanite munajahi aaretena kasutada suuremaid šokolaadimune, siis neid ei ole vaja kuskile eraldi ära “pakkida”
• ja muidugi šokolaadimune!

2. Esmalt valmista munajahi kaart, millele joonista õuealal paiknevad hooned või kui plaanid munajahi korraldada tubaselt, siis joonista maja/korteri plaan. Märgi kaardile ristiga kohad, kuhu munad peidad ning kirjuta juurde numbrid. Numbrid on vajalikud selleks, et lisada juurde kindlas järjekorras vihjed, et lapsel oleks mune lihtsam ülesse leida (nt “Järgmise muna leiad kohast, kus saab liivaga mängida”).

3.-5. punktid on valikulised! Saab ka ilma munakarpide kasutamiseta! Miks mina munakarpe kasutan? Suurem laps on mul tulihingeline Pettsoni ja Finduse fänn. Kui ta poes neid vahvaid Coopi munekarpe nägi, ütles ta, et NEED on ju PETTSONI kanad ja neid mune peab kindlasti võtma. Kuna need karbid on tõesti väga vahvad, siis mõtlesin neid ka kuidagi ära kasutada. Lisaks saab munakarbi alumist osa kasutada värvitud munade hoiustamiseks.

3. Lõika munakarpide kaante keskmine tasane osa ära. Nendega saad kaunistada munajahi kaardi tagumise poole. Jaota kaart neljaks osaks nii, et munakarbi kaaned mahuksid ilusti peale (ülemine ja alumine osa jäävad ilmselt paberist üle turritama, aga sellest pole midagi). Kui kasutasid kaarti tegemiseks paksu 300 gr paberit, siis tee murdekohtadele kudumisvarda ja joonlaua abiga sooned, et paberit oleks lihtsam murda.

4. Kleebi kaardile (endiselt tagaküljele) kahepoolne teip ning kleepi munakarbi kaaneosad kaardi külge.

5. Murra kaart “akordioniks” kokku.

6. Kirjuta väikestele sedelitele vihjed, et lapsel oleks lihtsam peidetud aardeid ülesse leida. Väiksemate laste puhul võid kirjutamise asemel kasutada hoopis pilte – nt kui aare on peidetud jalgratta juurde, siis joonistad jalgratta (või kasutad kleepsu või internetist leitud pilti).

7. Pane plastikust lahtikäiva muna sisse šokolaadimunad ning kokku volditud vihje, mis juhatab lapse järgmise peidukoha juurde.

Peida kõik munad koos šokolaadimunade ja vihjetega ära, anna lapsele kaart ning asuge mängima! Eriti vahva on, kui mängu alguses annad lapsele väikse korvi, kuhu ta saab kõik leitud munad kokku korjata.

The post Munajaht appeared first on AUMALIIS.

Meisterdasin vahvad järjehoidjad, mis käivad raamatute ülemisse nurka. Jagan meisterdamise käiku ka teiega. Suurema lapsega saab meisterdada koos või lasta tal täitsa ise oma järjehoidja valmistada. Samas stiilis saab tegelikult teha ükskõik millist looma – kleebi ainult sarvede asemel kõrvad, näole sobilik nina, silmad ja lisa muud loomale omased detailid. Mulle andsid inspiratsiooni “Kollide kompanii” peategelased Mike ja Sulley ehk nemad:

Järjehoidja meisterdamiseks on esimese asjana vajalik nö “toorik”, mille peale kõik detailid liimida. Selleks läheb vaja kõige õhemat (80 gr) koopiapaberit (paksema paberiga on raske voltida) suuruses 14,8 x 14,8 cm (A5 paberi lühema ääre pikkus).

“Tooriku” valmistamine on imelihtne, tegin selle voltimisest video:

Kollide näod jäävad raamatulehe ülemisse serva, seega kontrolli, et detailide liimimisel, oleks “toorik” õiget pidi ehk tasku, kuhu sisse paberileht läheb, avaneb alla.

JAMES P. SULLIVAN ehk SULLEY 

Vaja läheb:

• 300 gr eri värvi värvilisi pabereid: kahte eri värvi sinist, heledamat lillat, musta ja valget
• harilik pliiats
• joonlaud
• käärid
• liim

Mingeid kindlaid mõõte, mis mõõdus tuleks nt välja lõigata silmad või kui pikk on Sulley pikem hammas, ma ülesse ei kirjutanud, kuna need detailid ei ole nii olulised. Aga Sulley tegemiseks läheb vaja järgmisi detaile:

7,1 x 7,1 cm ruut suurusega (tumedam sinine) on Sulley järjehoidja tagumine osa – selle kleepimine on vajalik selleks, et järjehoidja oleks vastupidavam. Kaks kolmnurka (tumedamast sinisest, suuruses 7,1 x 7,1 x 10,2 cm) on esiosa peale minevad detailid.

•    •    •    •    •    T E G E V U S K Ä I K    •    •    •    •    •

1. Kleebi toorikule sarved. Sarvede peale kleebi tumedamast sinisest paberist kolmnurk ning sama tee ka alumise poolega. Kleebi tooriku peale (ja lõpus ka tagaküljele) eraldi värvilised paberid, kuna nii tuleb järjehoidja tugevam, mis teeb selle vastupidavamaks. Kui nii teha ei soovi, võib ka tooriku juba meisterdada värvilisest paberist, siis jääb nende tükkide liimimine ära.

2. Esmalt tee valmis ülemine osa ehk nägu. Selleks liimi omavahel kokku silmade pupillid, iiris ning valge osa. Kui liim on kuivanud, liimi valmis silmad omakorda järjehoidja külge. Liimi pärast silmade paika sättimist kulmud ning nina.

3. Kui silmad, nina ja kulmud on paigas, liimi kollile kihvad.

4. Ülemine osa on valmis. Kleebi alumisele poolele keskele kõht.

5. Kõhu ümber paiguta eri suuruses ringid – vahvam on, kui mõne ringi pooleks lõikad ning selle ääre vastu kleebid.

Täppide kleepimisega ongi esimene pool valmis, jäänud on ainult järjehoidja tugevdamiseks (ning et ilusam ka oleks) kleepida Sulley seljaosa ehk ruudukujuline sinine paber tagumisele küljele.

MIKE WAZOWSKI 

Vaja läheb:

• 300 g eri värvuses värvilisi pabereid: tumedamat rohelist, helerohelist, musta ja valget
• harilik pliiats
• joonlaud
• liim
• käärid

Lõika heledamast rohelisest välja kaks kolmnurka ning ruut (samade mõõtudega nagu Sulley puhul). Seejärel lõika välja valgest paberist kaks sarve, 5 hammast ülesse ning 3 hammast alla. Lisaks on vaja kolme ringi silmade tegemiseks: kõige suurem ring valgest paberist, väiksem ring tumedama rohelisega iiriseks ning kõige väiksem ring ehk pupill mustaga.

•    •    •    •    •    T E G E V U S K Ä I K    •    •    •    •    •

1. Liimi toorikule (rohelisi kolmnurki ning tagaküljele minevat ruutu ära veel ära kleebi) sarved ning ülemise rea hambad – liimimiskohad jäävad hiljem pealispaberi taha peitu.

2. 3. Liimi roheline kolmnurkne paber ülemisele ning seejärel alumisele osale.

4. Liimi omavahel kokku silmade eri osad ning kleebi silm ülemise osa keskele. Alumisele osale kleebi kolm hammast (kui tegid väiksemad hambad mahub neid sinna ka 4). Hammaste alla tõmba harilikuga (või musta pastakaga) triip, mis tähistab suud.

5. Mike on valmis, kui kleebid tagumisele poole ruudukujulise rohelise paberi. Taaskord selleks, et järjehoidja oleks tugevam.

The post Origami järjehoidjad 2 – kollid appeared first on AUMALIIS.

Leidsin ühe vahva blogi, kus on kõige muu toreda keskel õpetus, kuidas valmistada metsaloomade piltidega järjehoidjaid. Jagan teiega postituse linki, et saaksite ka ise meisterdamiseks vajaliku välja printida ning koos lastega meisterdada: https://www.itsalwaysautumn.com/diy-origami-bookmarks-print-fold.html

Kuna jagatud kodulehel on järjehoidja tegemise õpetus inglise keeles, siis mõtlesin teha ise ka eestikeelse variandi.

Esmalt vali postitusest (sellelt, mille linki ma jagasin) endale sobiv loom (valida on jänese, pesukaru, karu, rebase, öökulli, tibu ja skunki vahel), prindi leht 80 gr või veidi paksema paberi peale (kui prindid järjehoidja väga paksule paberile, siis on seda väga raske kokku voltida) ning lõika vajalikud osad välja (järjehoidja põhiosa ning looma kõrvad). Selleks, et looma kõrvad kauem vastu peaksid, kleebi need enne järjehoidjale lisamist 300 gr paberile ning lõika kõrvade kuju järgi välja.

Karumõmmi järjehoidja voltimist näed siit:

Lisaks videole tegin ka pildiseeriatega õpetuse: 

1. Prindi oma lemmik loomaga pilt välja ning lõika kääride või paberilõikuriga märgistatud ruut välja. Murra ruut diagonaalselt pooleks nii, et tekkinud kolmnurgal on näha looma nägu. 2. Keera paber ümber – sinu poole jääb nüüd kolmnurga osa, mis on täiesti valge. Murra mõlemad nurgad kokku nii, et nad oleksid keskosas kõrvuti. Kui murdsid õigesti on koos ilusti looma nägu.

3. Võta viimati volditud osad lahti. Sinu ette jääb jälle kolmnurk, mis on täiesti valge, kuid nüüd on näha volditud jooni. Murra ülemine tipp alla kolmnurga keskele. 4. Murra mõlemad küljed keskele alla kokku, et saaksid need pärast keskele tekkinud tasku sisse keerata.

5. Tee viimati volditud nurgad uuesti lahti ning pane need tekkinud “tasku” sisse.  6. Kui oled toiminud õigesti, on tekkinud ruudu sisse tasku ning looma nägu ilusti näha.

7. Lõika prinditud šabloonist välja rebase kõrvad. Soovituslik: mina kleepisin kõrvadele taha 300 gr paberi ning lõikasin uuesti kõrvade kuju välja, nii jäid kõrvad tugevamad. 8. Pane kõrvade šablooni alumisele äärele liimi või kahepoolset teipi ning kleebi kõrvad tasku sisse, välise ääre külge.

The post Origami järjehoidjad – metsaloomad appeared first on AUMALIIS.

Algklassidest ning ka põhikoolist mäletan, kuidas iga-aastane valentinipäev oli hoopis teise tähendusega kui seda tänasel päeval. Kunstitundides või iseseisvalt sai valmis meisterdatud kõikidele sõpradele-sõbrannadele kaardid. Õigel päeval olid koolis olevasse suurde saali, mida kutsuti (ja kutsutakse siiani) palmisaaliks, üles pandud iga klassi postikastid, kuhu oma kaarti said sõbra jaoks panna. Päeva lõpus jagas õpetaja kaardid laiali. Oh seda rõõmu, seda ootust ja ärevust, kui said enda kaardid kätte. Ma isegi mäletan, et põhikoolis oli see aeg, kui sai anonüümselt mõnele poisile, kes teistest rohkem meeldis, kaarti saata. Ja kui said ise veel anonüümse kaarti vastu. Oh seda elevust!

Siin väike idee valentinipäeva kaarti meisterdamiseks. Väiksemaid lapsi tuleks kaartide ja joonistamisega ehk aidata, kuid suuremad saavad meisterdamisega juba iseseisvalt hakkama.

Vaja läheb järgmisi vahendeid:
harilik pliiats
käärid
300 gr paber
vesivärvid (või guaššid)
pintslid
veetops+vesi
soonimisalus või kudumisvardad
joonlaud
musta joonestuspliiatsit, vildikat vms kirjutusvahendit
soovil: valge geelpliiats ning kahepoolne teip või liim

Märgi paberile 9 cm kaugusele punktid. Tõmba märgitud punktide juurest soonestustahvlil või kudumisvarraste ja joonlauaga soon. Nii on 300 gr paberit lihtsam voltida, ilma et tekiks murenevat murdejoont. Murra paber murdekohast. Tee volditud paber uuesti lahti ning mõõda pikemast servast 4 cm, tee märgised ning tõmba hariliku pliiatsiga, piki märgistusi, joon. Joonista paberile mõne looma nägu + käpad nii, et veidi näost jääks tagasi volditud paberi taha ning käpad jääksid tõmmatud servade joonte “taha” – et paremini aru saada, vaata joonist. Idee seisneb selles, et kokku voldituna jääb mulje nagu joonistatud loom hoiaks paberit (ümbrikut) käes.

•    •    •    •    •    •    •

Kui looma pea ning käpad on joonistatud siis värvi need vesivärvide (või guaššidega) ära. Kui kasutusel ei ole eraldi spetsiaalset vesivärvide jaoks mõeldud paberit, siis võib paber lokkima hakata, kuid selle saab parandada, kui paned kuivanud töö pärast pressi alla – nt hunnikute raamatute alla.

•    •    •    •    •    •    •

Kui värvitud osad on kuivand (ja vajadusel oled pannud oma meistriteose ka pressi alla) siis lõika kaarti-ümbriku osa ja looma pea+käed paberist välja.

Kasuta taaskord kas soonestusalust või kudumisvardaid ning tõmba murdejooned käppade ja kaarti vahele. Murra käpad sisse ning värvi ära ka käppade välised pooled – need jäävad näha siis, kui oled kaarti käppade vahele sulgenud.

•    •    •    •    •    •    •

Soovil lisa valge geelpliiatsiga loomakese ninale ning silmadesse valgeid detaile ning joonista kokkuvolditud kaarti peale ümbrik.

•    •    •    •    •    •    •

Ümbriku sisse saad kirjutada sõnumi oma sõbrale valentinipäevaks ning soovil saad ümbriku “sulgeda” kui liimid õrnalt looma käpad ümbriku peale või paned paksema kahepoolse teibi (suurt tükki ära kahepoolset teipi pane, kuna see liimib käpad ümbriku külge liiga tugevalt ning hiljem ei saa käppasid ilusti ümbriku pealt lahti).

The post Sõbrapäevaks kaart-kirja meisterdamine appeared first on AUMALIIS.

Laste sünnipäevadel on vahva serveerida toitu teistmoodi – nii, et see tekitaks lastes huvi. Üheks selliseks vahvaks näiteks on  puuviljadest siilipoiss. Kui lastel viinamarjad söödud, saab ka siili kere ehk pirni viiludeks lõigata ja sõbralikult ära jagada.

Vaja läheb:
siili kehaks – pirni
viinamarju
ninaks – ilma seemneteta oliivi
hambatikke viinamarjade kinnitamiseks
silmadeks – pipraterasid või nelki
sidrunit

Esmalt pese pirn ning viinamarjad ära. Seejärel koori pirnil kitsam ehk ülemine osa koorest – sellest tuleb siilile koon. Lõika ära ka pirni otsas olev vars. Lõika sidrunist viil ning tee pirni kooritud osa sidruniga üle – nii jääb pirn laual seistes ilusamat värvi, mitte ei hakka muutuma pruuniks. Lõika oliivil veerand osa maha, nii et “rist” jääks ninaotsaks.

Pane lõigatud oliiv siilile koonu otsa ninaks – kui see ei mahu (pirnist tehtud koon on liiga jäme, siis lõike noaga pirni otsa veidi peenemaks). Oliivi ehk nina kuidagi eraldi kinnitama ei pea, see püsib omal kohal ilusti. Suru pipraterad või nelgid siilipoisile silmadeks ning torka viinamarjad keskelt läbi hambatikkudega nii, et ühel pool on hambatikk pikem kui teisel.

Torka siilipoisile okkad külge – hambatiku pikem osa suru pirni sisse, lühem jääb välja. Kui kardad, et hambatikud on lastele liiga ohtlikud võid välja ulatuvad osad tömbiks lõigata. Kata terve siili kereosa viinamarjadega täis.

Ja ongi valmis !

The post Puuviljadest siilipoiss appeared first on AUMALIIS.