Lisaks puuviljadest siilipoisile on üheks võimaluseks lapse sünnipäevalaual olev toit lapsemeelsemaks teha juurviljarongi näol.

Vaja läheb:

• erinevat värvi paprikaid (nii palju, mitu vagunit teha soovid ehk mitu erinevat asja serveerida tahaksid)
• kurki – vagunitele ratasteks kui ka serveerimiseks
• erinevaid juurvilju (või ka muud) serveerimiseks: näiteks porgandit, lillkapsast, kirsstomateid, paprikat, kurki, juustu, redist
• hambatikke vaguni rataste kinnitamiseks

Dipikastme tegemiseks:
250 g hapukoort
3-4 spl Helmann´s majoneesi
1-2 spl värskelt pressitud sidruni mahla
lahkelt tilli ja peterselli
soola, sidrunipipart

Juurviljarongi tegemiseks pese esmalt kõik juurviljad puhtaks. Seejärel lõigu kõik asjad valmis. Paprikad, mis vaguniteks mõeldud, lõika keskelt pooleks. Samuti võid paprikate alumist osa veidi maha lõigata (ettevaatlikult, et paprika sisse auk ei tuleks), et need laua peal stabiilsemalt seisaksid. Eemalda paprikate seest seemned – ole ettevaatlik, et ülemist osa katki ei lõikaks. Jäta alles paprika varreosad, need jäävad vagunite vahel vahvateks liiteelementideks. Paprika ära lõigatud pealmised osad lõika viiludeks – need saad ära kasutada serveerimiseks. Lõika kurgist kettad – nii palju, et iga vagun saaks neli ratast. Ülejäänud kurk viiluta ribadeks. Viiluta ka ülejäänud juurviljad (või muu).

Sega kokku dipikaste – selleks sega omavahel hapukoor, majonees, värskelt pressitud sidruni mahl ning peeneks hakitud till ja petersell. Lisa vajadusel soola ning maitseks veidi sidrunipipart.

Kinnita vagunitele rattad hambatikkude abil – aseta paprika lauale, paiguta kurgist lõigatud ketas õigele kohale ning torka hambatikk kurgist ja paprikast läbi. Kui kardad, et hambatikk oma terava otsaga jääb ohtlik, siis lõika see ots, mis välja jääb, lühemaks või torka otsa pooleks lõigatud kirsstomat/redis. Vajadusel, et vagunite sisse rohkem ruumi saada (rataste kinnitamisel on vagunite sees 4 pikka hambatikku) võid hambatikud ka vagunite seest lühemaks lõigata.

Säti igasse vagunisse meelepärane, mille eelnevalt oled valmis lõiganud. Ära unusta ühte vagunisse ka dipikaste panna.

Juurviljarongist alles jäänud paprikavagunid (kui lapsed neid muidugi ära pole söönud), saad säilitada külmkapis, näksida ka peojärgsel õhtul (ka teised allesjäänud rongi osad) või teha nendest nt veiselihahautist.

The post Juurviljarong appeared first on AUMALIIS.

Laste sünnipäevadel on vahva serveerida toitu teistmoodi – nii, et see tekitaks lastes huvi. Üheks selliseks vahvaks näiteks on  puuviljadest siilipoiss. Kui lastel viinamarjad söödud, saab ka siili kere ehk pirni viiludeks lõigata ja sõbralikult ära jagada.

Vaja läheb:
siili kehaks – pirni
viinamarju
ninaks – ilma seemneteta oliivi
hambatikke viinamarjade kinnitamiseks
silmadeks – pipraterasid või nelki
sidrunit

Esmalt pese pirn ning viinamarjad ära. Seejärel koori pirnil kitsam ehk ülemine osa koorest – sellest tuleb siilile koon. Lõika ära ka pirni otsas olev vars. Lõika sidrunist viil ning tee pirni kooritud osa sidruniga üle – nii jääb pirn laual seistes ilusamat värvi, mitte ei hakka muutuma pruuniks. Lõika oliivil veerand osa maha, nii et “rist” jääks ninaotsaks.

Pane lõigatud oliiv siilile koonu otsa ninaks – kui see ei mahu (pirnist tehtud koon on liiga jäme, siis lõike noaga pirni otsa veidi peenemaks). Oliivi ehk nina kuidagi eraldi kinnitama ei pea, see püsib omal kohal ilusti. Suru pipraterad või nelgid siilipoisile silmadeks ning torka viinamarjad keskelt läbi hambatikkudega nii, et ühel pool on hambatikk pikem kui teisel.

Torka siilipoisile okkad külge – hambatiku pikem osa suru pirni sisse, lühem jääb välja. Kui kardad, et hambatikud on lastele liiga ohtlikud võid välja ulatuvad osad tömbiks lõigata. Kata terve siili kereosa viinamarjadega täis.

Ja ongi valmis !

The post Puuviljadest siilipoiss appeared first on AUMALIIS.

Sellel aastal võtsin esmakordselt käsile ise mooside keetmise. Kuna valmistasin erinevaid moose, siis mõtlesin ka purkidele koheselt sildid juurde teha. Tegelikult on see täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa ise selle endale teed. Kõige lihtsam variant on paberist sobivas suuruses ristkülikukujulised (või mis iganes kuju sa soovid) paberilipakad välja lõigata, sinna peale kirjutada, mis moosiga on tegu ning silt purgile kleepida või niidiga ümber purgi kaela  siduda.

Kuna mõtlesin, et oleks armas mõned purgid ka nt jahedamal perioodil kingipakkidesse, koos muu isetehtuga pista, siis tahtsin purgid veidi rohkem nö “ära ehtida”.

Kujundasin Photoshopis endale meelepärased etiketisildid, kuhu peale kirjutasin, mis moosiga on tegu ning aastaarvu. Lisaks etiketisildile tegin ka ümmargused sildid, millele trükkisin peale erinevad tsitaadid, mida koos etiketisiltidega moosipurgi kaela ümber siduda. Mõlemad sildid printisin 300 gr paberi peale välja ning lõikasin etiketisiltidest 5×5,5 cm suurused ristkülikud ning tsitaadi omad lõikasin ümmargused – umbes 4 cm läbimõõduga. Mina tegin ümmargused sildid küll paberilõikemasinaga, kuid ümmargusi silte saab kergesti ka ise teha – teed mõnest sobiliku suurusega pitsist tsitaadi ümber harilikuga ringi, lõikad välja ja ongi olemas. Lisaks tõmbasin musta tindipliiatsiga ümmarguste tsitaadisiltide äärtesse väiksed kriipsud, et pealmine silt alumise pealt paremini silma hakkaks.

Kui sildid olid sobivatesse suurustesse lõigatud, siis augustasin need ülevalt öösitangidega – sama töö teeb ära auguraud. (Kui sul on öösitangid, siis soovil pista tehtud auku öös ning suru see tangidega kinni.) Seejärel lõikasin sobilikust riidest, purgikaanest mitu cm suuremad ringid. Abiline hoidis riidest ringi purgi kaanel ning mina sidusin purgi kaelast riide ümber kaane armsaks mütsiks. Sildid sidusin kaela ümber lipsu.

Alguses mõtlesin osadele purkidele sildid peale kleepida, kuid siis mõtlesin, et kes neid järgmine aasta küll puhastada viitsib, seega need purgid, mis riidest mütsikesi peale ei saanud ja jäävad nö kodukasutusse, siis neile sidusin ma tagasihoidlikult lihtsalt sildid ümber kaela.

Siltide kujundamisest! Kui oma käekirjaga silte kirjutada ei taha ning Photoshopi kasutamise võimalust/oskust pole, siis trüki etiketisildid lihtsalt Word dokumendis ning prindi välja. Kui tahaksid siiski rohkemat, kui lihtsalt valgel paberil kirje “Maasikamoos”, siis on olemas selline vahva lehekülg nagu: https://www.jamlabelizer.com/, kus saad endale meelepärase sildi ise disainida ning välja printida.

The post Moosipurkidele sildid appeared first on AUMALIIS.

Suur reede on Kristuse ristisurma päev, mis teeb sellest päevast kristlaste jaoks kõige suurema leinapäeva. Sellel päeval ei helise kirikukellad, ei tehta tööd ning kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke üritusi.

Kurvale reedele järgneb vaikne laupäev, mis on vaikne ootuse päev. Öeldakse, et sel päeval ei kasva isegi rohi. Rahvakalendri kohaselt tehti sellel päeval enamik pühade ettevalmistusi.

Ülestõusmispüha on vastand Suurele Reedele, see on kristlaste suurim rõõmupüha aastas – Kristus on üles tõusnud! Sellel päeval saab läbi vastlapäevast alanud paastuaeg. Uskumuse kohaselt on see päev, mil päike tõustes tantsis, vesi muutus minutiks magusaks ning päikesetõusueelne silmapesu tagas tervise ja virkuse. Kirikusse viidi õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti ehk löödi pajuvitstega terveks. Tuppa toodi pajuurvad, ajatati taldrikus või kausis muru, millele hiljem värvitud munad asetati.

Rahvasuu nimetab ülestõusmispühasid veel kevad-, lihavõtte- ning kiigepühadeks. Kevadpühade nimetuse on saanud seetõttu, kuna talvel varjusurmas olnud loodus on sellel ajal tärkamas. Eestlastele on alati olnud tähtis ootus kevadele, mis tähendab suve tulekut, lootust soojale ilmale ja üldse paremale elule. Kuna selle pühaga lõppes paastuaeg ning võidi jälle liha süüa, siis kutsuti seda ka lihavõttepühadeks. Ülestõusmispüha tähistati Lõuna-Eestis kiikumisega. Kiikumisel on maagiline tähendus, mis loob tervist, elujõudu ning õnne endale ja karjale. Kiikumine oli noorte lõbustus, mille juurde käisid mängud, tantsud, laulmine ja jõukatsumine.

Munad sümboliseerivad uut elu ja kestvust. Mune ei tohtinud paastuajal süüa, seetõttu kogunes neid ülestõusmispühadeks rohkem. Neid käidi korjamas üksinda või kampadega teistest peredest ning oli noormeeste tava. Tava kohaselt anti rohkem või erilisemaid mune noormehele, kes lemmik või muidu meeldiv. Tooreid mune sokutati neile, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm.

Mune värviti erinevalt. Laialt oli levinud munade värvimine sibulakoorte, kaselehtede, madaraga (rohttaim) või kohviga. Mustri saamiseks lisati riisi või tangu, kirjutati munadele või kraabiti osa värvi maha. Taimekuju saamiseks seoti erinevaid taimi vastu riidesse keeratud muna. Värviliste munade saamiseks kasutati vesivärve või munalakke. Viimaseid ei olnud pärast II maailmasõda enam saadaval ning seetõttu kasutati käepärasemaid vahendeid – näiteks kaaliumpermanganaati või briljantrohelist. 20.sajandil ning ka tänapäeval kasutatakse munade kaunistamiseks kleepse ja muid vesipilte.

Enne koksimist tuli mõelda salajane soov ning kellel jäi pärast koksimist muna terveks, selle soov pidi täituma. Koksimisel olid salajased nipid – nimelt oli oluline, et koksitaks terava otsaga ning muna oli tugevam, kui seda hoiti peos õigesti. Traditsiooniks oli ka munade veeretamine mööda munarenne või lihtsat mäest alla. Kelle muna vastu teise muna läks, sai selle endale. Munade veeretamine, nagu ka nende korjamine, oli meeste tava.

Teadaolevalt pärineb esimene teade lihavõttejänesest 1572. aastast Saksamaalt. Lihavõttejänes peitis munad öösel aeda, korterisse, majja, rõdule vms ning lapsed otsisid need ülesse. Tänapäeval on see tava endiselt elav, kuid tihti peidetakse pärismunade asemel šokolaadimune või -kujukesi.

Niisiis munadepühad, see tähendab, et on aeg mune värvima hakata! Uurisin, millega saaks looduslikult mune värvida. Erinevaid blogisi ja artikleid lugedes leidsin mitmeid lahendusi värvide saamiseks, kas aga kõik väljatoodud võimalused annavad soovitud tulemuse?

Selleks, et aega kokku hoida ning vähendada totsikute-potsikutega toimetamist plaanisin kolmest (neljast) komponendist valmis teha põhivärvide kontsentraadid ning nende kombineerimisega saada kõrvalvärvid. Millest ma täpsemalt räägin? Panin oma jutu selgitamiseks siia värviringi pildi.

Nimelt on värviringis kolm põhi- ehk primaarvärvi – kollane, punane ja sinine. Põhivärvide omavahelisel segamisel saadakse kõrval- ehk sekundaarvärvid.

punane + kollane = oranž
kollane + sinine = roheline
punane + sinine = lilla

Kindlate värvitoonide saamiseks katsetasin järgmisi toiduaineid:

• sinine – punane kapsas
• lilla värvi saamiseks segasin kokku punase kapsa ning punapeedi ja punase sibula koorte kontsentraadid
• punane – punapeet ja punase sibula koored
• oranž – kurkum + punapeedi ja punase sibula koored
• kollane – kurkum
• roheline – kurkum + punane kapsas

TÖÖKÄIK

Sinise värvitooni saamiseks lõikusin pool väiksemast punasest peakapsast potti ning panin umbes 7 dl veega keema. Lasin kõigepealt vee keema, siis keerasin kuumuse madalaks ja lasin 1 h vaikselt podiseda. Seejärel valasin vedeliku tassi ning lasin jahtuda. Jahtunud vedeliku sisse lisasin 1 tl äädikat. Kontsentraadi sisse asetasin eelnevalt keedetud valge muna, mille jätsin sinna üheks tunniks (tegelikult unustasin selle sinna isegi kauemaks). Olen tulemusega täiesti rahul. Alguses oli muna vedelikust välja tõstes lillat värvi, kuid kui värv ära kuivas jäi alles sinakas-rohekas värv.

Samal ajal koos kapsastega panin keema ka potitäie hakitud punapeete koos punase sibula koortega. Mitmes blogis oli välja toodud, et peet oodatud punast värvust ei andnud. Seetõttu mõtlesin punapeedi värvi intensiivistada ning lisasin peedile juurde punase sibula koored. Saadud kontsentraati (jahtunud) lisasin 1 tl äädikat ning lasin munal vedelikus olla 1h (unustasin ka siia muna tegelikult kauemaks). Punase sibula koorte lisamisel on tulemus intensiivsem küll, kuid mitte punane vaid tumedam pruun.

Ühes blogis oli välja toodud, et punapeediga saab ilusa punase värvuse kui muna jätta punapeedi kontsentraati üleöö seisma. Võib-olla oleks see toiminud, võib-olla rikkus punaka värvuse minu poolt lisatud punase sibula koored – kes teab? Tuleb proovida uuesti.

Kollase värvuse saamiseks valasin 5 dl vee sisse 2 spl kurkumi pulbrit ning keetsin vett 15 minutit. Seejärel lisasin jahtunud kontsentraadi sisse 1 tl äädikat. Muna hoidsin vedelikus 15 minutit ja olen tulemusega rohkem kui rahul! Ilus õrn erkkollane! Blogides oli välja toodud, et kurkumiga värvitud munad määrivad hiljem. See on pigem müüt – kurkumi keetmisel tekib vette sete, mis jääb ka muna külge. Kui muna pärast vedelikust välja võtmist paberkäterätikuga puhtaks teha, siis muna rohkem ei määri.

Rohelise värvi saamiseks hoidsin muna kõigepealt 15 minutit kurkumi kontsentraadi sees, puhastasin ära ning siis panin punase kapsa kontsentraadi sisse, kus muna seisis 30 minutit. Tulemuseks on ilus, küll mitte erk, kuid siiski roheline!

Vahemärkusena mainin, et pärast iga muna värvimist kurkumi kontsentraadis, jäid munadel kollane värvus järjest heledamaks.

Oranži värvi saamiseks hoidsin muna jällegi kõigepealt kurkumi vedelikus, 15 minutit, puhastasin ning asetasin punapeedi-punase sibula koorte kontsentraati 30 minutit. Tulemuseks tuli selline kergelt pruunikas-oranžikas – võib ka rahule jääda.

Lillat värvi muna saamiseks asetasin muna punase kapsa vedelikku, hoidsin seal 30 minutit ning siis tõstsin punapeedi-punase sibula koorte vedelikku 20 minutiks. Tulemus on jälle pruunikas, lillat värvi ei kumanud kuskilt.

Isegi, kui kõiki oodatud värvitoone ei tulnud, oli värvimine põnev ning munad on iseäralikult vahvad.

The post Ülestõusmispühad appeared first on AUMALIIS.