Mooside keetmine

Vanasti oli mooside keetmisel hoopis teine tähendus – puuahjud aeti nii kuumaks, et järgneval ööl ei saanud terve pererahvas magada. Praegusel ajal kergesti kättesaadavale maasikamoosile lisati tihti rabarberit, mitte just maitseküllasuse poolest, vaid selleks, et saada moosi koguseliselt rohkem. Pere naispoolele tähendas see päev täis toimetamist ja sagedast moosikulbi liigutamist, kuna moose keedeti tunde.

Iga uue asja käsile võtmine võib olla alguses keeruline. Emalt näpunäidete küsimisel sain esialgse vastuse “No teed tunde järgi”. Kuna minul seda “tunnetust” ei ole veel tekkinud, siis uurisin võimalikult palju internetist ning küsisin sõbrannade-õdede käest, kuidas nemad moosi keedavad. Kamba peale kokku sain päris palju näpunäiteid, mida meeles pidada, et moosi keetmine hõlpsamini edeneks. Panin need kirja, et ka sinul, kes sa esimest korda moosi keedad, see sama moodi sujuks.

 

MOOSIMARJA ETTEVALMISTUS

Keeda moosi värsketest marjadest – juba kauem seisnud marjad võivad olla kergelt riknemise äärel ning seetõttu muuta terve moosipartii maitset. Riknenud marjade kasutamine võib ka hiljem soodustada purkidesse villitud moosi kiiremat riknemist. Lõika ära marjadelt rohelised otsad ning muud viga saanud piirkonnad – muud saadused, nt õunad, koori. Vajadusel pese marjad jooksva vee alt korraks läbi, et neil olev liiv ja muu mustus maha pesta. Paljud ütlevad, et moosimarju ei tohi pesta, kuna marjad muutuvad vesiseks ning magus maitse kaob – kuna sa pesed neid veega ainult korraks, mitte ei leota tunde, siis ei juhtu marjadega midagi. Samuti marjadele jäänud vesi valgub poti põhja, mis on hea selleks, et moosi keetma hakkamisel ei hakka maasikad kohe põhja keema vaid põhjas olev vesi kuumutab neid.

Kui kasutad vihma saanud marju, siis tee need kohe esimesel võimalusel, kiiremas korras ära, sest need marjad võivad kiirelt rikneda ning neil küll muutub maitse seistes vesisemaks.

Pane puhastatud marjad suurde potti ning vala peale suhkur. Võimalus on marjad suhkruga seisma jätta üleöö – nii valgub poti põhja marjadest mahl, mis keetmisel kaitseb marjade põhja keetmist. Kui marjadest tulenevat mahla tekib liiga palju, siis on võimalus see ära valada, eraldi kuumutada ning villida eraldi purkidesse – seda mahla saad kasutada nt mannavahu tegemisel. Liigse moosimahla ära valamine tagab selle, et moos ei tule liiga vedel. “Liiga vedel” on aga suhteline mõiste – kas soovid täiesti paksu moosi, kus lusikas ise püsti seisab, või soovidki pigem vedelamat.

Kiirem variant, mida kasutasin ka mina, on marjade suhkruga seisma panemine umbes 15 minutiks, siis purustasin kartulitambiga maasikad väiksemaks – marjadest eraldus mahl ning juba puruks tehtud marjade keetmine vähendab keetmisaega. Vahepeal on sordist tulenevalt marjad kõvemad ning nende pehmeks keetmine võtab seetõttu ka kauem aega – marjade eelnev purustamine kiirendab seda protsessi.

 

ERINEVAD SUHKRUD

Millist suhkrut mooside keetmiseks kasutada? Kas moosisuhkrut või tavalist?

Moosid teeb paksemaks pektiin, mis on looduslik paksendav aine – marjad sisaldavad seda ka ise, kuid osad marjad sisaldavad seda lihtsalt vähem (nt mustikad, maasikad), teised aga rohkem (nt õunad, jõhvikad, tikrid, ploomid). Selleks, et keedumoos saada paksem, võid kasutada moosisuhkrut, millele on lisatud lisaks sidrunhappele ja säilitusainele (kaaliumsorbaat) pektiini. Osad ütlevad, et moosisuhkur muudab lisaks moosi konsistentsile ka selle maitset ning seetõttu eelistavad kasutada pigem tavalist suhkrut. Kui tahad kasutada tavalist suhkrut aga eelistad ka paksemat moosi, siis võid lisada moosile ainult paksendajat – neid müüakse eraldi ökopoodides.

Vanasti lisati keedumoosile suhkrut täpselt sama palju nagu lisati marju, ehk kui 1 kg maasikatest keedeti moosi, siis lisati ka 1 kg suhkrut. Tänapäevast moosisuhkrut (ning tegelikult ka tavalist) kasutatakse poole vähem, või isegi veel vähem. Üldlevinud valem on, et 1 kg marjadele tuleks lisada 500 g suhkrut. Paljud lisavad seda veel vähem.

Mina olen üks nendest, kes väga magusat moosi ei armasta – poest ostetud moosid on minu jaoks tihti liigagi magusad, lausa imalad ning minust nad külmkappi seisma ka jäävad. Suhkru lisamine moosile muudab selle magusaks, kuid omab ka teist eesmärki: suhkur aitab moosil kauem säilida. Vanasti ka seetõttu suhkrut just nii palju lisati, et moos kindlasti üle talve säiliks. Praktika aga näitab, et kui purgid ja purgikaaned on eelnevalt korralikud kuumtöödeldud ning moosi hoitakse jahedas, säilib ka vähesema suhkruga moos kauem.

 

PURKIDE JA -KAANTE ETTEVALMISTUS

Selleks, et moosid kauem säiliksid on oluline ka purkide ja kaante sobilik ettevalmistus. Pese moosipurgid eelnevalt korralikult puhtaks ning aseta suud allapoole külma ahju, ahjuresti peale. Seejärel, kui kõik purgid on ahju laotud, pane ahi 100-120 kraadi sooja peale ning “unusta” need sinna, terveks moosikeetmise ajaks. Purgid võivad soojas ahjus olla alati pigem rohkem kui vähem.

Ära ahju kuumust liiga kuumaks keera, sest siis on hiljem oht, et kuuma moosi purkidesse valamisel annab purk järgi ning puruneb. Moosi purkidesse valamisel võta ahjust välja purke ühekaupa, nii tagad selle, et iga kasutusel olev purk on kindlalt veel ahjusoe.

Kasuta moosipurkide kaanetamiseks kas täiesti uusi või kasutatud kaani, mida ei ole eelnevalt noaga vms lahti urgitsetud. Kui kaas on saanud eelnevalt viga, siis võib ta õhku purgi sisse lasta ning moos läheb riknema (teisel juhul hakkab lihtsalt kohe lekkima). Kaante ettevalmistamiseks piisab nende kuumas vees keetmine või nt kuuma keeduvee peale valamine ning selles veidi aega hoidmine. Samuti ära võta kõiki purgikaasi korraga kuumast veest välja, vaid ükshaaval.

Tähelepanu! Kuna purgid ja -kaaned on kuumad, siis ole ettevaatlik ning kasuta nende tõstmisel ahjukindaid.

Üheks variandiks on ka moosipurkide nõudepesumasinas pesemine, kuna sealne veetemperatuur (kui valid täispika programmi, kus vesi soojeneb kuni 70 kraadini) on piisavalt kuum, siis saab purke ka nii ette valmistada.

Vilunumad moosimeistrid eelpool nimetatud tehnikaid enam ei kasuta – nende sõnul piisab ka lihtsalt kuuma veega pestud purkidest, kuna nendesse sisse pandud moos on nagunii tulikuum (muidugi lisavad nad suhkrut ka pigem rohkem kui vähem!), kuid mina selle tehnikaga ei riski ning kuumtöötlesin ka kõik purgid ja -kaaned eelnevalt.

 

MOOSI KEETMINE

Kui oled marjad eelnevalt suhkruga seisma pannud (kas siis üleöö või 15 minutiks), purgid ahju pistnud ning kaante jaoks vesi ootele pannud, on aeg moosi keetma hakata. Moosi keeda pigem madalamal tulel. Kuna moos kipub keemisel mulksuma, siis ole ettevaatlik pritsmete eest, sest tegu on tulikuuma siirupiga ning põletab korralikult.

Mina olen teinud marjad enne keema panemist, kui nad on veidi aega suhkruga seisnud, kartulitambiga väiksemaks. Kui marjad on juba rohkem pehmemaks keenud – vahetult enne purki panemist, tambin marjad uuesti potis läbi, kuna mulle meeldib pigem väiksemate tükkidega moos. See oleneb eelistusest – kui sulle meeldivad moosis terved marjad, siis pärast suhkruga seismist pane marjad pliidile ja hakka kohe moosi keetma.

Kuskil blogis oli nii hästi kirjas, et: “Moosi ei pea vaeseomaks keetma” – tõesti ei pea! Moosi keeda nii kaua, kuni suurem osa või enamus vahust on eraldunud, marjad hakkavad juba põhja vajuma ning keedise värvus on muutunud tumedamaks. Kui tegid marjad katki, siis selleks ei lähe üldse kaua aega (oleneb muidugi ka kogusest, palju sa korraga keedad).

Olenevalt marjadest tekib keetmisel rohkem või vähem vahtu. Riisu tekkinud vaht kas käigu pealt pidevalt või lõpupoole kogu vaht korraga. Riisutud vaht kogu eraldi kausikesse, seda saab hiljem, kui see on juba jahtunud, määrida ka hõlpsasti saia peale ning maiustada.

Kui moos hakkab sinu silmis juba valmima, siis pane keeduveekann veega keema ning kaaned aseta suuremasse kaussi keeduvett ootama. Vala keeduvesi peale ning jäta nad sinna senikauaks, kuni kõik purgid on kaanetatud.

 

MOOSI PURKIDESSE PANEMINE

Paras aeg moos purkidesse panna on siis, kui vahtu enam ei eraldu, või tuleb seda minimaalselt, marjad on põhja vajunud ning moosi värvus on muutunud tumedamaks. Pane keedupott hästi madalale tulele – nii tagad, et kogu moosi purki panemise aja säiliks see kuumana, kuid ei ole nii aktiivse tule peal, et mulksuks ning sa end ära võiksid kõrvetada.

Pane tööpinnale valmis puhas käterätt, millele hiljem kinnised purgid asetad, piisavalt suur kauss, kuhu sisse mahuks purk (kausi põhja pane köögipaber – kui valad moosi purgist mööda, siis imab paber selle endasse ning saad toiminguga jätkata ilma, et kauss ja purk ja kõik moosiga paksult koos oleksid), taldrik, millele pane valmis väiksem kulp ja moosilehter (kui see sul on, siis see hõlpsustab oluliselt moosi purkidesse panemist) ning pajakindad. Tõsta pajakindaga ahjust kuum purk eelnevalt valmis pandud, paber põhjas, kaussi ning tõsta moosipotile võimalikult lähedale (või hoia käes – minu jaoks oli mugavam käed vabad hoida, et saaksin ühe käega lehtrit tõsta ja teise käega moosi valada). Pane moosipurgi peale lehter ning tõsta kulbiga moos purki – pane moosi võimalikult palju, et suudmesse ei jääks palju tühja ruumi. See tühi ala jääb hiljem lihtsalt võimalikuks mikroobide jms kasvukohaks. Võta lusikaga vms keevast veest välja kaas ning keera pajakinda ja käteräti abil kaas KORRALIKULT! purgile peale. Kontrolli kaas korduvalt üle ning keera purk tagurpidi ja aseta käterätikule jahtuma.

Purgi tagurpidi keeramine on oluline kahel põhjusel: esiteks, et kontrollida kaane lekkekindlust ning teiseks, et suretada kuuma moosiga kaane ja suudme vahele jäänud võimalikud pahalased.

Toimi nii senikaua kuni kogu moos on purkides. Lase purkidel tagurpidi ilusti ära jahtuda, keera ümber ning parimal võimalikul viisil hoiusta talveks jahedas keldris.

 

ERINEVAD MAASIKAMOOSIDE RETSEPTID

 

 

 

KLASSIKALINE MAASIKAMOOS

Vaja läheb:
1 kg maasikaid
400 g (või veidi vähem) suhkrut

Moosi keetmisel toimi täpselt nii nagu eelnevalt kirjeldatud!

MAASIKA-RABARBERIMOOS

Vaja läheb:
500 g maasikaid
300 g rabarbereid
400 g või veidi vähem suhkrut

Puhasta ja tükelda rabarberid pigem väiksemateks tükkideks ning lisa potti maasikate juurde pärast seda, kui oled maasikatel lasknud suhkruga veidi seista ning tampinud marjad puruks.

Kui teed moosi tervetest marjadest ja katki ei tambi, siis lisa rabarberid ja maasikad koos potti, pane peale suhkur ning lase veidi seista (kuni üleöö) ning keeda moos.

See variant on minu lemmik! Rabarber mahendab mõnusalt maasika enda magusust.

Kui soovid moosipurkidele kaunistuseks teha vahvad sildid, siis siltide tegemist õpetan selles postituses siin: Moosipurkidele sildid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*